Koolikohustuslik ujumine Tallinnas
1967. aastal alustati Eesti NSV-s tegelemist laste kohustusliku ujuma õpetamisega.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. detsembri 1966. a korraldusega nr 534 lubati ENSV Haridusministeeriumil korraldada väljaspool õppeplaani vabariigi linnades ja teistes keskustes, kus on olemas siseujulad, üldhariduskoolide õpilastele 24 tunni ulatuses kohustusliku ujumisõpetuse kursus.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu presiidiumi 7. juuni 1982. a istungi protokolli nr 21 otsusega nr 5 kohustati ENSV Haridusministeeriumi tagama kohustusliku ujumaõpetamise sisseviimine vabariigi kõigis üldhariduskoolides ja püstitati nõue, et iga kehaliselt terve 6. klassi lõpetaja peab oskama ujuda.
Eespool loetletud dokumentides kohustati linnade ja rajoonide täitevkomiteesid eraldama igal aastal kohalikust eelarvest rahalisi vahendeid ujulate üürimiseks, algõpetuseks vajaliku inventari soetamiseks ja treenerite töö tasustamiseks ning tagama linna või rajooni territooriumil asuvate siseujulate, eelsoojendusega välisujulate ning välisujulate kasutamine ujumiskursuse korraldamiseks.
Alates 1979. aastast tegeles õpilaste kohustusliku ujuma õpetamisega Tallinna Lastestaadion, endine Tallinna Noorte Spordikeskus. Seoses riiklike spordikoolide likvideerimisega, alates 1. jaanuarist 2007. a tegeleb Tallinna üldhariduskoolide koolikohustusliku ujumiskursuse korraldamisega Tallinna Huvikeskus Kullo. Kursused viiakse enamasti läbi Tallinna koolide ujulates, lisaks mõnes erasektorile kuuluvas ujulas. Aastas läbib 24-tunnise kursuse ca 3500 õpilast, keda juhendavad 10 Tallinna Huvikeskuse Kullo ujumisõpetajat.
Koolikohustusliku ujumisõpetuse aluseks on põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kehalise kasvatuse ainekava 1.–3. klassile, mille punktis 2.7 on kirjas: UJUMISE ALGÕPETUS (24 tundi). Ohutusnõuded ja kord basseinides ja ujumispaikades. Hügieeninõuded. Veega kohanemise harjutused. Rinnuli- ja seliliujumine.
|
